Scan barcode
kim_j_dare's review against another edition
4.0
An enjoyable "truth is stranger than fiction" read about the discovery of the remains of Richard III under a parking lot. In addition to the events leading up to the discovery of the remains, I found the overview of 15th century British politics very informative. The British royal lineage was always a mystery to me, so I enjoyed the way that Pitts explained the 100 Year War and the War of the Roses, and finally feel that I have a grasp on who's who in the Lancastrians and Plantagenets and Tudors. Pitts' conversational tone makes this more accessible than I had expected.
kelpish's review against another edition
5.0
Captivating and immensely readable. Pitts succeeds in chronicling the improbable discovery of King Richard III’s remains, from fundraising woes to map regression analysis to mtDNA testing to reinterment and everything in between.
nuthatch's review against another edition
5.0
This is a well written and very readable account of the search for Richard III. He even did a good job writing about Phillipa Langley and the Richard III Society respectfully without accepting their revised history.
sharki1998's review against another edition
3.0
An interesting read if you're into history and archeology. That said, the book does feel like a long-form article that's been padded to book-length.
cauchemarlena's review against another edition
5.0
Kui ma seda raamatut märtsikuus (!) lugema hakkasin, oli väljas külm ja märg, minu lugemishuvi leige ja ükski raamat ei kutsunud kohe lugema. Võtsin siis selle kui kõige huvitavama ette, sirvisin seda natuke ning otsustasin, et noh, kõlbab kah. Lugesin umbes nelikümmend lehekülge õhtul enne magamaminekut ära ja panin raamatu riiulisse tagasi. Sinna see jäi peaaegu kolmeks kuuks, kust ta mind etteheitvalt silmitses nii tihti, et mul hakkas häbi, et ma ta üldse kätte võtnud olin. Juunikuus tundsin, et on uuesti aeg sellega proovida, võtsin uuesti riiulist välja ja avastasin: ohhoo, see on ju nii mõnus lugemine. Kuidas ma varem seda lugeda ei suutnud? Mis kinnitas jällegi minu ajus teadmist, et iga raamatu jaoks on oma aeg ja koht.
Minu eelteadmistest nii palju, et lapsepõlves unistasin arheoloogiks saamisest, luude väljakaevamisest ja Suurte Avastuste tegemisest, kuid siis see ambitsioon kadus, sest kuigi ajalooõpik oli üks parimaid raamatuid lugemiseks, kui pooleliolev ilukirjandus koju jäi või ära konfiskeeriti, siis ajalootunnis istudes vaevaliselt fakte meenutada ei meeldinud mulle kohe üldse. Richard III nimi oli mulle tuttav, aga kui keegi oleks minult midagi tema kohta küsinud, oleksin õlgu kehitades pakkunud, et tegu on vist mingi inglise kuningaga. Sellega minu teadmised arheoloogiast ja asfaldialusest kuningast piirdusidki.
Raamatu pealkiri võtab tegelikult väga ilusasti kokku selle, millest raamat räägib. Kuninga leidmise ja tuvastamisega on seotud nii palju inimesi, kes töötavad erinevates valdkondades, mistõttu oli see raamat minu jaoks väga nauditav ja väga rikastav lugemine. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud. Kõige huvitavamad olid minu jaoks kohad, mis keskendusid erinevatele detailidele, mida tavainimesena ei oskakski märgata, aga teadlastele on olulised. Näiteks muld ja see, mida seda uurides on võimalik teada saada.
Ja samas oli teadustöö kõrval ka väga palju inimsuhteid, mis väljakaevamiste jooksul muutusid üheks suureks sasipuntraks, sest avastus oli oluline ja kõik tahtsid sellest osa saada. Minu arust oli järgnev meediasõda ja kähmlus säilmete üle nõme, aga samas ka natuke põnev lugeda. Inimesed on ikka imelikud.
Huvitava tähelepanekuna tahan välja tuua veel selle, et kui ma olin raamatuga lõpetanud, siis hakkasin mõtlema siinsetele ajaloomuuseumitele ja arheoloogilistele väljakaevamistele. Järgmisel päeval sain Facebooki kaudu teada, et minu praeguses kodulinnas Sakus leiti hiljutiste arheoloogiliste väljakaevamiste käigus kivist tööriistad, mis on Jaapani saarestikus kõige vanemad. 27. augustini on need uudishimulikele vaatamiseks ka välja pandud. Kui ma poleks lugenud raamatut Richard III, siis ma oleks seda uudist nähes lihtsalt õlgu kehitanud. Nüüd aga ei jõua ma ära oodata, millal ma neid ajaloolisi esemeid näha saan!
Minu eelteadmistest nii palju, et lapsepõlves unistasin arheoloogiks saamisest, luude väljakaevamisest ja Suurte Avastuste tegemisest, kuid siis see ambitsioon kadus, sest kuigi ajalooõpik oli üks parimaid raamatuid lugemiseks, kui pooleliolev ilukirjandus koju jäi või ära konfiskeeriti, siis ajalootunnis istudes vaevaliselt fakte meenutada ei meeldinud mulle kohe üldse. Richard III nimi oli mulle tuttav, aga kui keegi oleks minult midagi tema kohta küsinud, oleksin õlgu kehitades pakkunud, et tegu on vist mingi inglise kuningaga. Sellega minu teadmised arheoloogiast ja asfaldialusest kuningast piirdusidki.
Raamatu pealkiri võtab tegelikult väga ilusasti kokku selle, millest raamat räägib. Kuninga leidmise ja tuvastamisega on seotud nii palju inimesi, kes töötavad erinevates valdkondades, mistõttu oli see raamat minu jaoks väga nauditav ja väga rikastav lugemine. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud. Kõige huvitavamad olid minu jaoks kohad, mis keskendusid erinevatele detailidele, mida tavainimesena ei oskakski märgata, aga teadlastele on olulised. Näiteks muld ja see, mida seda uurides on võimalik teada saada.
Ja samas oli teadustöö kõrval ka väga palju inimsuhteid, mis väljakaevamiste jooksul muutusid üheks suureks sasipuntraks, sest avastus oli oluline ja kõik tahtsid sellest osa saada. Minu arust oli järgnev meediasõda ja kähmlus säilmete üle nõme, aga samas ka natuke põnev lugeda. Inimesed on ikka imelikud.
Huvitava tähelepanekuna tahan välja tuua veel selle, et kui ma olin raamatuga lõpetanud, siis hakkasin mõtlema siinsetele ajaloomuuseumitele ja arheoloogilistele väljakaevamistele. Järgmisel päeval sain Facebooki kaudu teada, et minu praeguses kodulinnas Sakus leiti hiljutiste arheoloogiliste väljakaevamiste käigus kivist tööriistad, mis on Jaapani saarestikus kõige vanemad. 27. augustini on need uudishimulikele vaatamiseks ka välja pandud. Kui ma poleks lugenud raamatut Richard III, siis ma oleks seda uudist nähes lihtsalt õlgu kehitanud. Nüüd aga ei jõua ma ära oodata, millal ma neid ajaloolisi esemeid näha saan!
kittymamers's review against another edition
3.0
juhtumisi kolisin ma Inglismaale elama 2012. aasta augustis, enamvähem täpselt samal päeval, kui Leicesteri sotsiaalameti parklas kopp maasse löödi ja sellega Richard III sääreluud tabati. nii et sellal, kui järgmise paari aasta jooksul kogu riik ja rahvas erutatult kuninga teemadel kaasa elas, tegelesin mina hoopis korteriotsingute, pangaarve avamise, metrooliinide tundmaõppimise ja muude sisseelamistoimingutega. kohalikke uudiseid ma veel väga regulaarselt ei lugenud; sellest, kus on Leicester, polnud mul veel aimugi; Rooside sõda seostasin ainult Suurmõmmikuga. ma põhimõtteliselt teadsin, et nad parklast mingi olulise luukere leidsid, aga tõesti ei süvenenud, kes ja millise ja kuidas ja kuhu nad ta hiljem panid.
nüüd siis järeleaitamistund selle osas, mis kõik toimus mu juuresolekul, aga siiski kõrgelt üle pea lendas. kuna Richardi olemasoluga ja tähtsusega Inglismaa aja- ja kultuuriloos olen end vahepeal jõudnud kurssi viia, siis esimene peatükk tundus tüütuvõitu (ei, ma ei kavatsegi hakata kõigil neil samanimelistel kuningatel ja troonipretendentidel vahet tegema); aga kui jutt jõudis tänapäeva ja tegelike väljakaevamisteni, siis läks kõik päris meeleolukaks.
(vahemärkusena pean ka ütlema, et mul vedeles kuude kaupa voodi kõrval lugemise ootel kellegi Philippa Langley raamat Richard III leidmisest, aga just hiljuti mariekondotasin ta minema, sest ilmselgelt ei jõudnud tema järjekord kunagi kätte ja kes see Philippa Langley üldse on selline? nojah, siit Pittsi raamatust sain teada, et kogu richardiotsimise projekti algataja ja võtmetegelane, ehk siis kindlasti mitte eikeegi; aga samas ei tundu ta inimesena, kelle emotsioone antud teemal ma oleks soovinud lugeda, nii et sellega läks hästi. siiski, kas pole mitte imeline saatuse kokkusattumus, peaaegu nagu seisaks parklas R-tähe peal ja sisetunne ütleks, et siin see kuningas peidus ongi?)
tegelt ikkagi päris asjalik raamat selle osas, et tõesti palju sai teada sellest, milleks teadus tänapäeval suuteline on, kui asi puudutab skeleti põhjal inimese identifitseerimist ja rekonstrueerimist. ja nende arheoloogide suhtes on mu imetlus suur, viitsivad inimesed ikka nokitseda. ja samas showd ka kaasa teha, kaamerasse naeratada ja tseremooniatel osaleda.
samas poleks kogu see lugu olnud üldse see ilma sinna juurde käiva bürokraatliku, poliitilise ja religioosse sahmimiseta. mind ei üllata, aga lõbustab, kuidas parlamendini välja käisid kirglikud vaidlused, kuhu see luukere siis lõpuks jõudma peaks ja kes ta sinna paneb. naljavennad.
kui ma järgmine kord Leicesteri kanti satun, siis lähen täitsa vaatan tähtsamad sündmuspaigad üle. ma mõtlen, parkla ja siis ka ehk katedraali, mitte Bosworthi lahinguvälja. see kaevamislugu oli PALJU huvitavam, kui see tobe rooside sõda!
nüüd siis järeleaitamistund selle osas, mis kõik toimus mu juuresolekul, aga siiski kõrgelt üle pea lendas. kuna Richardi olemasoluga ja tähtsusega Inglismaa aja- ja kultuuriloos olen end vahepeal jõudnud kurssi viia, siis esimene peatükk tundus tüütuvõitu (ei, ma ei kavatsegi hakata kõigil neil samanimelistel kuningatel ja troonipretendentidel vahet tegema); aga kui jutt jõudis tänapäeva ja tegelike väljakaevamisteni, siis läks kõik päris meeleolukaks.
(vahemärkusena pean ka ütlema, et mul vedeles kuude kaupa voodi kõrval lugemise ootel kellegi Philippa Langley raamat Richard III leidmisest, aga just hiljuti mariekondotasin ta minema, sest ilmselgelt ei jõudnud tema järjekord kunagi kätte ja kes see Philippa Langley üldse on selline? nojah, siit Pittsi raamatust sain teada, et kogu richardiotsimise projekti algataja ja võtmetegelane, ehk siis kindlasti mitte eikeegi; aga samas ei tundu ta inimesena, kelle emotsioone antud teemal ma oleks soovinud lugeda, nii et sellega läks hästi. siiski, kas pole mitte imeline saatuse kokkusattumus, peaaegu nagu seisaks parklas R-tähe peal ja sisetunne ütleks, et siin see kuningas peidus ongi?)
tegelt ikkagi päris asjalik raamat selle osas, et tõesti palju sai teada sellest, milleks teadus tänapäeval suuteline on, kui asi puudutab skeleti põhjal inimese identifitseerimist ja rekonstrueerimist. ja nende arheoloogide suhtes on mu imetlus suur, viitsivad inimesed ikka nokitseda. ja samas showd ka kaasa teha, kaamerasse naeratada ja tseremooniatel osaleda.
samas poleks kogu see lugu olnud üldse see ilma sinna juurde käiva bürokraatliku, poliitilise ja religioosse sahmimiseta. mind ei üllata, aga lõbustab, kuidas parlamendini välja käisid kirglikud vaidlused, kuhu see luukere siis lõpuks jõudma peaks ja kes ta sinna paneb. naljavennad.
kui ma järgmine kord Leicesteri kanti satun, siis lähen täitsa vaatan tähtsamad sündmuspaigad üle. ma mõtlen, parkla ja siis ka ehk katedraali, mitte Bosworthi lahinguvälja. see kaevamislugu oli PALJU huvitavam, kui see tobe rooside sõda!
gengray47's review against another edition
3.0
3.5⭐️
An interesting look into how they discovered Richard III's remains. If you are already quite familiar with the events, there isn't really much new info here. I most enjoyed the sections where they went in depth into analysing his injuries, how they reconstructed his face etc. Well written book on such a mindblowing historical discovery
An interesting look into how they discovered Richard III's remains. If you are already quite familiar with the events, there isn't really much new info here. I most enjoyed the sections where they went in depth into analysing his injuries, how they reconstructed his face etc. Well written book on such a mindblowing historical discovery