Scan barcode
A review by kittymamers
Queen of the Desert: The Extraordinary Life of Gertrude Bell by Georgina Howell
4.0
selles mõttes 100% lugemist väärt raamat, et Gertrude Belli olemasolust ja karjäärist võiksid küll kõik inimesed rohkem) teada. tagakaanetekst võtab paari lausega kokku: arheoloog, spioon, arabist, lingvist, kirjanik, luuletaja, fotograaf, mägironija ja Iraagi riigi looja; seejuures sündinud aastal 1868 ehk siis sügavalt viktoriaanlikul Inglismaal. no kellel ei tekiks uudishimu, kuidas üks naine sellisel ajal kõike seda teha ja olla sai?
lühike vastus on, et eks ikka tugeva varandusliku ja klassilise privileegi varal alustuseks - rikas päritolupere toetas Gertrude'i eluaeg, nii et raha pärast ei pidanud ta midagi tegema; aga armastav isa suvatses tütart ka harida (mis tollal polnud tavapärane; ta oli esimene naine, kes Oxfordi ülikoolist ajalookraadi sai). ja eks see perekonna raha oli kõvasti abiks ka seiklustel a la kõrbematkad, mille oluline osa oli võimekus igale kohatud hõimupealikule kalleid kingitusi teha.
aga et mida siis privilegeeritud daam valis teha oma privileegiga: noh, alustuseks see ajalookraad. hiljem õppis pärsia ja araabia keeli. reisis mõned korrad ümber maailma. tegeles mõned aastad aktiivselt mägironimisega ja vallutas mingeid seni vallutamata tippe - seejuures, noh, tolleaegse turvavarustusega ja suurem osa ajast seelikus, et oleks sünnis. matkas kaameli ja telgiga läbi Araabia poolsaare kõrbete ja sai enamvähem kõigi araablastega isiklikult sõbraks ja tuttavaks. korraldas I maailmasõja ajal Punase Risti büroos haavatud, kadunud ja hukkunud sõdurite üle arvepidamist. uuris seal araabia kõrbetes ajaloolisi varemeid ja kirjutas arheoloogiaraamatuid. asutas Iraagi muuseumi. asutas... Iraagi riigi. päriselt ka. ja põhimõtteliselt töötas sealsamas Iraagis briti impeeriumi ametnikuna suure osa oma elust. ma kindlasti midagi olulist unustasin.
sellele raamatule võiks ühtteist ette heita küll - kirjutatud on ta pigem teemade kaupa kui kronoloogiliselt, nii et eriti lõpupoole hakkasid mul asjad päris sassi minema. ja mulle ei ole väga sümpaatne, kui sujuva õigustusega libiseb autor üle Gertrude'i antisufražismist (on selline sõna või? ühesõnaga, ta oli aktiivne naiste hääleõiguse vastane!) ja üldse ilustab veidi ülearu, kohati ka esitab omaenda romantilisi oletusi faktide pähe. aga suur osa siiski on toetatud väljavõtetega Gertrude'i enda kirjadest, mida ta õnneks kirjutas palju.
siiski põhiosas oli väga libedalt loetav ja huvitav (need lõpupeatükid Süüriast ja Iraagi riigi loomisest jm muust koloniaal- ja imperiaalpoliitikast läksid mul küll veidi üle pea paraku). ja neljakümnese naisena hindasin väga kõrgelt asjaolu, et omaenda 40ndate eluaastateni oli Gertrude elanud küll väga huvitavat elu (reisimine, õppimine, matkamine), aga polnud siiski veel üldse jõudnud ära teha neid tegusid, mis tegelikult maailma ja ajalugu mõjutasid. võib minulgi veel kõik ees olla!
lühike vastus on, et eks ikka tugeva varandusliku ja klassilise privileegi varal alustuseks - rikas päritolupere toetas Gertrude'i eluaeg, nii et raha pärast ei pidanud ta midagi tegema; aga armastav isa suvatses tütart ka harida (mis tollal polnud tavapärane; ta oli esimene naine, kes Oxfordi ülikoolist ajalookraadi sai). ja eks see perekonna raha oli kõvasti abiks ka seiklustel a la kõrbematkad, mille oluline osa oli võimekus igale kohatud hõimupealikule kalleid kingitusi teha.
aga et mida siis privilegeeritud daam valis teha oma privileegiga: noh, alustuseks see ajalookraad. hiljem õppis pärsia ja araabia keeli. reisis mõned korrad ümber maailma. tegeles mõned aastad aktiivselt mägironimisega ja vallutas mingeid seni vallutamata tippe - seejuures, noh, tolleaegse turvavarustusega ja suurem osa ajast seelikus, et oleks sünnis. matkas kaameli ja telgiga läbi Araabia poolsaare kõrbete ja sai enamvähem kõigi araablastega isiklikult sõbraks ja tuttavaks. korraldas I maailmasõja ajal Punase Risti büroos haavatud, kadunud ja hukkunud sõdurite üle arvepidamist. uuris seal araabia kõrbetes ajaloolisi varemeid ja kirjutas arheoloogiaraamatuid. asutas Iraagi muuseumi. asutas... Iraagi riigi. päriselt ka. ja põhimõtteliselt töötas sealsamas Iraagis briti impeeriumi ametnikuna suure osa oma elust. ma kindlasti midagi olulist unustasin.
sellele raamatule võiks ühtteist ette heita küll - kirjutatud on ta pigem teemade kaupa kui kronoloogiliselt, nii et eriti lõpupoole hakkasid mul asjad päris sassi minema. ja mulle ei ole väga sümpaatne, kui sujuva õigustusega libiseb autor üle Gertrude'i antisufražismist (on selline sõna või? ühesõnaga, ta oli aktiivne naiste hääleõiguse vastane!) ja üldse ilustab veidi ülearu, kohati ka esitab omaenda romantilisi oletusi faktide pähe. aga suur osa siiski on toetatud väljavõtetega Gertrude'i enda kirjadest, mida ta õnneks kirjutas palju.
siiski põhiosas oli väga libedalt loetav ja huvitav (need lõpupeatükid Süüriast ja Iraagi riigi loomisest jm muust koloniaal- ja imperiaalpoliitikast läksid mul küll veidi üle pea paraku). ja neljakümnese naisena hindasin väga kõrgelt asjaolu, et omaenda 40ndate eluaastateni oli Gertrude elanud küll väga huvitavat elu (reisimine, õppimine, matkamine), aga polnud siiski veel üldse jõudnud ära teha neid tegusid, mis tegelikult maailma ja ajalugu mõjutasid. võib minulgi veel kõik ees olla!