Scan barcode
A review by kittymamers
Šampanja teetassidest: minu viimased päevad Venemaal by Teffi, Krista Mõisnik
4.0
uuel lugemisel, eesti keeles:
jah, ma ju ütlesin, et tuleb lugeda Martsoni tõlkes. naljakad kohad olid nüüd veel naljakamad, kurvad kohad veel kurvemad, ja lõpus oli järelsõna, mis andis nii Teffi enda kui tolle aja Vene ja Ukraina olukorra kohta rohkem selgust kui kõik, mis ma lugemise ajal kokku googeldasin
lisaks lugesin Teffit seekord paralleelselt Arthur Ransome'i reportaažidega sama aja Venemaalt ja eks seegi lisas mõtlemisainet.
esimesel lugemisel, inglise keeles:
minust vene keeles lugejat poleks nagunii, aga veidi kahju on, et ei õnnestunud seda raamatut hankida Ilona Martsoni tõlkes eesti keelde, sest see ingliskeelne on... noh, ka kindlasti hästi tõlgitud, aga mul on tunne, et mingid nüansid võisid ikka kaduma minna. (järelsõnagi räägib sellest, et raske tõlkida ja et lõike on korduvalt tõlketudengitele harjutamiseks antud ja mõned sõnastused ongi parematest tudengitöödest pärit. mis selgitab teatavat ebaühtlushõngu selle kõige kohal.)
lugu ja kirjutaja ise muidugi väga võimsad - haritlaste ja kunstiinimeste põgenemine revolutsioonijärgsest Peterburist läbi (ka muidugi revolutsioonijärgse) Venemaa ja Ukraina aastal 1918, kirja pandud päriskirjaniku sule ja stiiliga. ma ei olnud selle teemaga enne kokku puutunud, aga üldse olen ma sellest kodusõja-kaosest alles viimasel ajal kuulma hakanud kuidagi (lugesin just hiljuti nt "Doktor Živagot", ja Solomon Volkovi Peterburi-raamat oli ka silmiavav). Teffist polnud ka enne midagi kuulnud, aga selgub, et oligi humoristlik kirjanik ja sel saja aasta tagusel Venemaal väga tuntud.
eks see lugu pidi naerma ajama ja vahepeal ajas ka, aga rohkem pani mõtlema põgenikuelu kui sellise üle. kõik need tähelepanekud selle üle, kuidas veel viimasel põgenemiseelsel õhtul käiakse juuksuris lokke tegemas ja ostetakse kleidiriiet, kuidas igas uues kohas üritatakse oma normaalsust uuesti üles ehitada. tänase maailmaga paralleele tõmmata andis küll ja veel.
jah, ma ju ütlesin, et tuleb lugeda Martsoni tõlkes. naljakad kohad olid nüüd veel naljakamad, kurvad kohad veel kurvemad, ja lõpus oli järelsõna, mis andis nii Teffi enda kui tolle aja Vene ja Ukraina olukorra kohta rohkem selgust kui kõik, mis ma lugemise ajal kokku googeldasin
lisaks lugesin Teffit seekord paralleelselt Arthur Ransome'i reportaažidega sama aja Venemaalt ja eks seegi lisas mõtlemisainet.
esimesel lugemisel, inglise keeles:
minust vene keeles lugejat poleks nagunii, aga veidi kahju on, et ei õnnestunud seda raamatut hankida Ilona Martsoni tõlkes eesti keelde, sest see ingliskeelne on... noh, ka kindlasti hästi tõlgitud, aga mul on tunne, et mingid nüansid võisid ikka kaduma minna. (järelsõnagi räägib sellest, et raske tõlkida ja et lõike on korduvalt tõlketudengitele harjutamiseks antud ja mõned sõnastused ongi parematest tudengitöödest pärit. mis selgitab teatavat ebaühtlushõngu selle kõige kohal.)
lugu ja kirjutaja ise muidugi väga võimsad - haritlaste ja kunstiinimeste põgenemine revolutsioonijärgsest Peterburist läbi (ka muidugi revolutsioonijärgse) Venemaa ja Ukraina aastal 1918, kirja pandud päriskirjaniku sule ja stiiliga. ma ei olnud selle teemaga enne kokku puutunud, aga üldse olen ma sellest kodusõja-kaosest alles viimasel ajal kuulma hakanud kuidagi (lugesin just hiljuti nt "Doktor Živagot", ja Solomon Volkovi Peterburi-raamat oli ka silmiavav). Teffist polnud ka enne midagi kuulnud, aga selgub, et oligi humoristlik kirjanik ja sel saja aasta tagusel Venemaal väga tuntud.
eks see lugu pidi naerma ajama ja vahepeal ajas ka, aga rohkem pani mõtlema põgenikuelu kui sellise üle. kõik need tähelepanekud selle üle, kuidas veel viimasel põgenemiseelsel õhtul käiakse juuksuris lokke tegemas ja ostetakse kleidiriiet, kuidas igas uues kohas üritatakse oma normaalsust uuesti üles ehitada. tänase maailmaga paralleele tõmmata andis küll ja veel.