Scan barcode
A review by cauchemarlena
Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III by Mike Pitts
5.0
Kui ma seda raamatut märtsikuus (!) lugema hakkasin, oli väljas külm ja märg, minu lugemishuvi leige ja ükski raamat ei kutsunud kohe lugema. Võtsin siis selle kui kõige huvitavama ette, sirvisin seda natuke ning otsustasin, et noh, kõlbab kah. Lugesin umbes nelikümmend lehekülge õhtul enne magamaminekut ära ja panin raamatu riiulisse tagasi. Sinna see jäi peaaegu kolmeks kuuks, kust ta mind etteheitvalt silmitses nii tihti, et mul hakkas häbi, et ma ta üldse kätte võtnud olin. Juunikuus tundsin, et on uuesti aeg sellega proovida, võtsin uuesti riiulist välja ja avastasin: ohhoo, see on ju nii mõnus lugemine. Kuidas ma varem seda lugeda ei suutnud? Mis kinnitas jällegi minu ajus teadmist, et iga raamatu jaoks on oma aeg ja koht.
Minu eelteadmistest nii palju, et lapsepõlves unistasin arheoloogiks saamisest, luude väljakaevamisest ja Suurte Avastuste tegemisest, kuid siis see ambitsioon kadus, sest kuigi ajalooõpik oli üks parimaid raamatuid lugemiseks, kui pooleliolev ilukirjandus koju jäi või ära konfiskeeriti, siis ajalootunnis istudes vaevaliselt fakte meenutada ei meeldinud mulle kohe üldse. Richard III nimi oli mulle tuttav, aga kui keegi oleks minult midagi tema kohta küsinud, oleksin õlgu kehitades pakkunud, et tegu on vist mingi inglise kuningaga. Sellega minu teadmised arheoloogiast ja asfaldialusest kuningast piirdusidki.
Raamatu pealkiri võtab tegelikult väga ilusasti kokku selle, millest raamat räägib. Kuninga leidmise ja tuvastamisega on seotud nii palju inimesi, kes töötavad erinevates valdkondades, mistõttu oli see raamat minu jaoks väga nauditav ja väga rikastav lugemine. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud. Kõige huvitavamad olid minu jaoks kohad, mis keskendusid erinevatele detailidele, mida tavainimesena ei oskakski märgata, aga teadlastele on olulised. Näiteks muld ja see, mida seda uurides on võimalik teada saada.
Ja samas oli teadustöö kõrval ka väga palju inimsuhteid, mis väljakaevamiste jooksul muutusid üheks suureks sasipuntraks, sest avastus oli oluline ja kõik tahtsid sellest osa saada. Minu arust oli järgnev meediasõda ja kähmlus säilmete üle nõme, aga samas ka natuke põnev lugeda. Inimesed on ikka imelikud.
Huvitava tähelepanekuna tahan välja tuua veel selle, et kui ma olin raamatuga lõpetanud, siis hakkasin mõtlema siinsetele ajaloomuuseumitele ja arheoloogilistele väljakaevamistele. Järgmisel päeval sain Facebooki kaudu teada, et minu praeguses kodulinnas Sakus leiti hiljutiste arheoloogiliste väljakaevamiste käigus kivist tööriistad, mis on Jaapani saarestikus kõige vanemad. 27. augustini on need uudishimulikele vaatamiseks ka välja pandud. Kui ma poleks lugenud raamatut Richard III, siis ma oleks seda uudist nähes lihtsalt õlgu kehitanud. Nüüd aga ei jõua ma ära oodata, millal ma neid ajaloolisi esemeid näha saan!
Minu eelteadmistest nii palju, et lapsepõlves unistasin arheoloogiks saamisest, luude väljakaevamisest ja Suurte Avastuste tegemisest, kuid siis see ambitsioon kadus, sest kuigi ajalooõpik oli üks parimaid raamatuid lugemiseks, kui pooleliolev ilukirjandus koju jäi või ära konfiskeeriti, siis ajalootunnis istudes vaevaliselt fakte meenutada ei meeldinud mulle kohe üldse. Richard III nimi oli mulle tuttav, aga kui keegi oleks minult midagi tema kohta küsinud, oleksin õlgu kehitades pakkunud, et tegu on vist mingi inglise kuningaga. Sellega minu teadmised arheoloogiast ja asfaldialusest kuningast piirdusidki.
Raamatu pealkiri võtab tegelikult väga ilusasti kokku selle, millest raamat räägib. Kuninga leidmise ja tuvastamisega on seotud nii palju inimesi, kes töötavad erinevates valdkondades, mistõttu oli see raamat minu jaoks väga nauditav ja väga rikastav lugemine. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud. Kõige huvitavamad olid minu jaoks kohad, mis keskendusid erinevatele detailidele, mida tavainimesena ei oskakski märgata, aga teadlastele on olulised. Näiteks muld ja see, mida seda uurides on võimalik teada saada.
Ja samas oli teadustöö kõrval ka väga palju inimsuhteid, mis väljakaevamiste jooksul muutusid üheks suureks sasipuntraks, sest avastus oli oluline ja kõik tahtsid sellest osa saada. Minu arust oli järgnev meediasõda ja kähmlus säilmete üle nõme, aga samas ka natuke põnev lugeda. Inimesed on ikka imelikud.
Huvitava tähelepanekuna tahan välja tuua veel selle, et kui ma olin raamatuga lõpetanud, siis hakkasin mõtlema siinsetele ajaloomuuseumitele ja arheoloogilistele väljakaevamistele. Järgmisel päeval sain Facebooki kaudu teada, et minu praeguses kodulinnas Sakus leiti hiljutiste arheoloogiliste väljakaevamiste käigus kivist tööriistad, mis on Jaapani saarestikus kõige vanemad. 27. augustini on need uudishimulikele vaatamiseks ka välja pandud. Kui ma poleks lugenud raamatut Richard III, siis ma oleks seda uudist nähes lihtsalt õlgu kehitanud. Nüüd aga ei jõua ma ära oodata, millal ma neid ajaloolisi esemeid näha saan!