Scan barcode
iaproton's review
hopeful
informative
slow-paced
2.0
It starts off as boring with lists of items that they used to sell, some of which you might not even recognize because they're pretty old, and then a story starts to emerge with how they bought the shop and his wife being the most recent owner.
It includes a history of how DIY came about including women's role in this, the first kind of magazine that was DIY orientated and mentioned the new word.The little village that the shop is in and the community living there and also how the shop was refurbished.It does cover some of the negative parts of the community and he lists all of these which makes it a less relaxing listening experience. Quite boring at times my mind kept drifting when listening.
DNF, not enough of a storyline and my brain kept drifting away because it was so boring and I usually enjoy slow and rather uneventful/boring stories where little happens.
Maybe a DIY enthusiast would have enough interest.
It includes a history of how DIY came about including women's role in this, the first kind of magazine that was DIY orientated and mentioned the new word.The little village that the shop is in and the community living there and also how the shop was refurbished.It does cover some of the negative parts of the community and he lists all of these which makes it a less relaxing listening experience. Quite boring at times my mind kept drifting when listening.
DNF, not enough of a storyline and my brain kept drifting away because it was so boring and I usually enjoy slow and rather uneventful/boring stories where little happens.
Maybe a DIY enthusiast would have enough interest.
Content Warnings
Moderate: Pandemic/Epidemic
Minor: Violence, War, Alcoholism, Cancer, Cursing, Domestic abuse, Drug abuse, Mental illness, Dementia, and Fire/Fire injury
Divorce, eviction,lonelinesskittymamers's review
3.0
selle raamatu idee on üsna äge, aga teostus oleks võinud olla tugevam, venima ja korrutama jäi kohati.
raamjutustusena räägib autor meile oma küla... noh, mis see hardware shop eesti keeles olla võiks. vaatasin sõnaveebist järele ja rauapood on täitsa olemasolev sõna, nii et ütleme siis rauapoest - see pood, kus müüakse tööriistu ja aiatarbeid ja igasugust majapidamises vajaminevat pudi-padi. ses mõttes on tal lihtne olnud seda lugu kirjutada, et poe omanik/pidaja on ta enda minia, aga tal on olemas ka isiklikud mälestused eelmiste omanike aegadest.
ja eks ma seda vist ootasingi, et on umbes nagu raamatukaupmehe päevik, aga lood sellest, et kes seal rauapoes käivad ja mis nad räägivad ja mis äpardusi inimestel kas omaenda remondiprojektides või siis poepidamise käigus ette tuleb.
aga üllatuslikult võetakse siin järsku ette hoopis igasuguse DIY ajalugu... noh, mitte just maailmas, aga Inglismaal ja Ameerikas eelkõige. et millal üldse hakkasid inimesed ise kodus remonti või muid pisitöid tegema ja mis tuge neile selles on pakkunud telesaated ja ajakirjad. okei, sellest teemast annab natuke kirjutada ja mumst kirjutab Fort natuke rohkem, kui tal tegelikult öelda oli, aga tervet raamatut sellega igatahes ära ei täida.
nii et uus pööre lähenemises ja päris mitmes peatükis järjest ta lihtsalt käib läbi igasuguseid rauapoes müüdavaid vidinaid ja jutustab meile nende arengust ja ajaloost. nii et kui keegi on kunagi tahtnud teada, millal ja kuidas üldse leiutati näiteks kruvid (ja mis asjaoludel on olemas nii palju erinevaid kruvipäid ja milliseid neist on teistest paremad) või kes mõtles välja tüüblid või kumb oli enne, kas kleeplint või maalriteip, siis selliseid asju saab siit teada väga detailselt. ja kui nüüd järele mõelda, siis just sellele sisule viitab ka raamatu pealkiri - jah, needid ja kuumaalused ja tsinkplekkpanged, aga ka kummikud ja liivapaber, lambipirnid ja rotimürk, keeratava kaanega purgid ja WD-40, kõik need võetakse läbi. ja see pole tegelikult üldse igav, aga samas võttis mul ikka üsna mitu õhtut une-eelset lugemist, sest iga lugu oli täpselt natuke liiga pikk ja nad olid omavahel kõik nii sarnased ka (keegi leiutas midagi, keegi teine tegi paremaks, keegi võttis patendi, keegi solvus, keegi sai petta, keegi sai rikkaks, kellegi täitsa asjassepuutumatu nimi läks ajalukku).
ja siis lõpus on natuke (liiga palju) jälle seda, et kui oluline asi inimese hinge ja kogukonna jaoks on ikkagi üks kena vanaaegne rauapood, kust sa saad nõu ja abi remondi- ja majapidamistööde osas, aga võid ka südant kergendada, kui sul kass ära suri.
aga igal juhul tean ma nüüd, kes tuli mõttele panna Levi'se tekspükstele taskuneedid. kuna te seda raamatut ilmselt lugeda ei plaani, siis võin öelda: üks Läti juut!
raamjutustusena räägib autor meile oma küla... noh, mis see hardware shop eesti keeles olla võiks. vaatasin sõnaveebist järele ja rauapood on täitsa olemasolev sõna, nii et ütleme siis rauapoest - see pood, kus müüakse tööriistu ja aiatarbeid ja igasugust majapidamises vajaminevat pudi-padi. ses mõttes on tal lihtne olnud seda lugu kirjutada, et poe omanik/pidaja on ta enda minia, aga tal on olemas ka isiklikud mälestused eelmiste omanike aegadest.
ja eks ma seda vist ootasingi, et on umbes nagu raamatukaupmehe päevik, aga lood sellest, et kes seal rauapoes käivad ja mis nad räägivad ja mis äpardusi inimestel kas omaenda remondiprojektides või siis poepidamise käigus ette tuleb.
aga üllatuslikult võetakse siin järsku ette hoopis igasuguse DIY ajalugu... noh, mitte just maailmas, aga Inglismaal ja Ameerikas eelkõige. et millal üldse hakkasid inimesed ise kodus remonti või muid pisitöid tegema ja mis tuge neile selles on pakkunud telesaated ja ajakirjad. okei, sellest teemast annab natuke kirjutada ja mumst kirjutab Fort natuke rohkem, kui tal tegelikult öelda oli, aga tervet raamatut sellega igatahes ära ei täida.
nii et uus pööre lähenemises ja päris mitmes peatükis järjest ta lihtsalt käib läbi igasuguseid rauapoes müüdavaid vidinaid ja jutustab meile nende arengust ja ajaloost. nii et kui keegi on kunagi tahtnud teada, millal ja kuidas üldse leiutati näiteks kruvid (ja mis asjaoludel on olemas nii palju erinevaid kruvipäid ja milliseid neist on teistest paremad) või kes mõtles välja tüüblid või kumb oli enne, kas kleeplint või maalriteip, siis selliseid asju saab siit teada väga detailselt. ja kui nüüd järele mõelda, siis just sellele sisule viitab ka raamatu pealkiri - jah, needid ja kuumaalused ja tsinkplekkpanged, aga ka kummikud ja liivapaber, lambipirnid ja rotimürk, keeratava kaanega purgid ja WD-40, kõik need võetakse läbi. ja see pole tegelikult üldse igav, aga samas võttis mul ikka üsna mitu õhtut une-eelset lugemist, sest iga lugu oli täpselt natuke liiga pikk ja nad olid omavahel kõik nii sarnased ka (keegi leiutas midagi, keegi teine tegi paremaks, keegi võttis patendi, keegi solvus, keegi sai petta, keegi sai rikkaks, kellegi täitsa asjassepuutumatu nimi läks ajalukku).
ja siis lõpus on natuke (liiga palju) jälle seda, et kui oluline asi inimese hinge ja kogukonna jaoks on ikkagi üks kena vanaaegne rauapood, kust sa saad nõu ja abi remondi- ja majapidamistööde osas, aga võid ka südant kergendada, kui sul kass ära suri.
aga igal juhul tean ma nüüd, kes tuli mõttele panna Levi'se tekspükstele taskuneedid. kuna te seda raamatut ilmselt lugeda ei plaani, siis võin öelda: üks Läti juut!
annemariewhelehan's review
hopeful
lighthearted
relaxing
fast-paced
4.0
A book I never knew I needed. Who’d want to read a book about the history of diy? But I found it very relaxing and interesting. Things I never thought of before like how nails were created. Lovely style of writing.
More...